79. Miks ületab tsingituha sisaldus terastoru tsingivanni tagaotsas kuum-kastsinkimise ajal teistes piirkondades?

Kuum-tsinkimise tootmisel peavad operaatorid hoolikalt kraapima tsinktuha sulatsingi pinnalt toru tagaotsas. Protsessi käigus kallutatakse terastorud esmalt tsingivanni otsas, võimaldades järk-järgult sabaotsal sukelduda. See konstruktsioon võimaldab tagaotsal väljutada lahustunud räbusti ja tsingi vahelise reaktsiooni käigus tekkivaid gaase, võimaldades sulatsingil takistusteta voolata toru sisemusse, et saada täielik siseseina katmine. Kui tsingivann tungib läbi toru, siis sula tsingi ja sisepinna vahelisest reaktsioonist tekkiv tsinktuhk ja räbustijäägid väljutatakse läbi sabaotsa, mille tulemuseks on tsinktuha märkimisväärne kogunemine sabaotsa pinnale. Samal ajal jaotuvad sulatsingi ja peaotsa vahelisest reaktsioonist tekkinud tsingi tuhk ja räbusti ning toru kõik välispinnad üle kogu kontaktala, jättes tsingivanni pinna suhteliselt puhtaks.
Lisaks on tsinkimist ootavate terastorude siseseintele kleepuvaid rauasooli ja süsinikuosakesi raskem eemaldada kui happega peitsimise järel välispindadel olevaid. Lahuse (sulatusaine) pealekandmisel kantakse need jäägid tsingivanni. Rauasoolade ja tsingivedeliku vahelisel reaktsioonil tekib tsingiräbu ja lahuse (sulatusaine) jääke. Tsingi räbu settib tsingivanni all, samas kui väikesed süsinikuosakesed ja lahuse (sulatusaine) jäägid ujuvad pinnal koos tsinktuhaga (ZnO). Järelikult on tsingitud terastorude sabaosas tsinkvanni pinnal tsinktuha ja muid jäätmekomponente oluliselt rohkem kui üheski teises piirkonnas.
Teine põhjus on see, et tsingivanni sisepinnal on alumiiniumisisaldus palju väiksem kui sellega kokkupuutuval välispinnal, vähendades või kaotades seega alumiiniumoksiidi kaitsekile ja suurendades tsinktuha kogust.