1. Füüsikaliste meetodite kontrollimine: Füüsikalise testimise meetod seisneb teatud füüsikaliste nähtuste määramises või testimises. Materjalide või detailide sisemiste defektide kontrollimisel kasutatakse üldjuhul mittepurustavaid tuvastamismeetodeid. Kahjustuse tuvastamine ei hõlma ultraheli tuvastamist, kiirte tuvastamist, läbitungimise tuvastamist, magnettuvastust jne.
2. Otsustades pealispinna, ehk siis välimuse järgi kontrollimise järgi. Keevitusühenduse välimuse kontroll on lihtne ja laialt kasutatav kontrollimeetod. See on valmistoote kontrollimise oluline osa. Peamiselt on vaja leida keevisõmbluse pinnal esinevad defektid ja mõõtmete kõrvalekalded. Üldiselt jälgitakse seda palja silmaga ning testimiseks kasutatakse standardmudeleid, kvantitatiivseid eeskirju ja suurendusklaase. Kui keevisõmbluse pealispinnal on defekte, on võimalik defekte tekkida keevisõmbluse sees.
3. Survemahutite tugev test: lisaks tihenduskatsetele tuleb surveanumatel läbi viia ka tugevuskatsed.
On kaks tavalist hüdraulilist katset ja õhurõhu testi.
Nad saavad testida surve all töötavate keevisõmbluste ja torustike tihedust. Õhusurve test on tundlikum ja kiirusega võrreldes hüdrauliline test. Samas ei vaja toode peale testi drenaažitöötlust, mis kehtib eriti raskesti äravooluga toodete puhul. Katse oht on aga suurem kui hüdrauliline katse. Testimisel peame järgima vastavaid turvatehnilisi meetmeid vältimaks õnnetusi katse ajal.
Ülaltoodud on väikesekaliibriliste spiraalsete terastorude katsemeetod. Katse ohutuse tagamiseks peavad professionaalid ohtlike õnnetuste vältimiseks testima ka ametlikus kontrollikeskkonnas.
